Indovõrr

2017 aasta alguses võtsid kolm koolivenda ja sõpra Ott, Janno ja Sander ette võrriseikluse Vietnamis, Laoses ja Kambodžas. Siit leiad Janno päevikukandeid ja minu pilte ja videokatkeid rännakust. Samuti ka kaardi, kus on täpselt näha meie teekond Kagu aasias.
Kogu seikluse kajastuse ja kronoloogiale pääsed ligi facebookist, kui esitad soovi liituda meie grupiga "Indovõrr 2017"
Reisi muljed on talletatud ka Raadio 2 saate "Reispass" arhiivi, mida saab taskuhäälinguna järgi kuulata.


Reisi esimestel päevadel Janno kirjasulg alles kogus jõudu, kuid esimene tugevam sissekanne kirjasõnas sai postituatud 9. jaanuaril 2017.

4. sõidupäev viis meid mööda auklikku mägiteed 1450 m kõrgusele ja seal alla 600 m peale kolkakülla ööbima. Läbi Laose teeäärsete külade sõites nägime palju uberikke, lehvitavaid lapsi, kanu, põrsaid ja veiseid. Tee pakkus ilusaid vaateid meid ümbritsevatele rohelistele mäenõlvadele. Oli väga hea sõidupäev.

 10. Jaanuar 2017

5. sõidupäev oli senini pikim - olime kell 9:07 hommikul juba rataste peal ning õhtuks jõudsime läbida ca 227 km. Mägedes saime ka oma esimese vihmapäeva ning rasketes oludes hakkas ka esimene motikas lagunema. Kõik läks siiski väga hästi ning leidsime riisipõldude vahelt endale spartaliku öömaja. Kui eilne ööbimisküla oli kolgas siis selles külas, kus hetkel oleme ei ole isegi asfaltteed. Teekonnal nägime taas mõnusaid mägiteid, löökauke, sõitsime läbi vihmapilvede 1600m kõrgusele ning sumpasime ca 20 km mööda saviplögast pindamata teed. Purunenud mootorratta remontisime käepäraste vahendite ja näpitstangidega kohapeal.

11. Jaanuar 2017

6. sõidupäev... võiks öelda ka remondipäev. Esiteks kiilus kinni Sanderi punnaka mootor - põhjuseks lahti tulnud klapikinnitusmutter, mis kiilus kinni sisselaskeklapi ja klapikaane vahele. Teiseks Oti ratta lappimine-keevitamine eilsest lagunemisest. Kolmandaks tekkis Janno ratta kütusepaagi sisse auk! Jõudsime niriseva paagiga üle mäe suuremasse külla, kus võibolla saab paagi homseks korda. Emotsioone ja käte-jalgadega suhtlust jagus. Sõidu poolest oli aga tegemist kõige lahedama päevaga - käisime ratastega 2200m kõrgusel (pilve sees) ning sõitsime üle mäe mööda saviplögast teed. Vaated ja emotsioonid sõidust ning loodusest olid võimsad. Sõidukilomeetreid täna kokku 49.


Janno sõidupäevikud ja sissekanded sotsiaalmeediasse: 


9. Jaanuar 2017

4. sõidupäev viis meid mööda auklikku mägiteed 1450 m kõrgusele ja seal alla 600 m peale kolkakülla ööbima. Läbi Laose teeäärsete külade sõites nägime palju uberikke, lehvitavaid lapsi, kanu, põrsaid ja veiseid. Tee pakkus ilusaid vaateid meid ümbritsevatele rohelistele mäenõlvadele. Oli väga hea sõidupäev.

10. Jaanuar 2017

5. sõidupäev oli senini pikim - olime kell 9:07 hommikul juba rataste peal ning õhtuks jõudsime läbida ca 227 km. Mägedes saime ka oma esimese vihmapäeva ning rasketes oludes hakkas ka esimene motikas lagunema. Kõik läks siiski väga hästi ning leidsime riisipõldude vahelt endale spartaliku öömaja. Kui eilne ööbimisküla oli kolgas siis selles külas, kus hetkel oleme ei ole isegi asfaltteed. Teekonnal nägime taas mõnusaid mägiteid, löökauke, sõitsime läbi vihmapilvede 1600m kõrgusele ning sumpasime ca 20 km mööda saviplögast pindamata teed. Purunenud mootorratta remontisime käepäraste vahendite ja näpitstangidega kohapeal.

11. Jaanuar 2017

6. sõidupäev... võiks öelda ka remondipäev. Esiteks kiilus kinni Sanderi punnaka mootor - põhjuseks lahti tulnud klapikinnitusmutter, mis kiilus kinni sisselaskeklapi ja klapikaane vahele. Teiseks Oti ratta lappimine-keevitamine eilsest lagunemisest. Kolmandaks tekkis Janno ratta kütusepaagi sisse auk! Jõudsime niriseva paagiga üle mäe suuremasse külla, kus võibolla saab paagi homseks korda. Emotsioone ja käte-jalgadega suhtlust jagus. Sõidu poolest oli aga tegemist kõige lahedama päevaga - käisime ratastega 2200m kõrgusel (pilve sees) ning sõitsime üle mäe mööda saviplögast teed. Vaated ja emotsioonid sõidust ning loodusest olid võimsad. Sõidukilomeetreid täna kokku 49.

12. Jaanuar 2017

7. sõidupäev. Päev algas paljulubavalt - Janno ratta paak hoidis taas kütust sees ja võtsime plaani sõita hulga kilomeetreid. Teeolud olid aga taaskord tehniliselt huvitavad, aga väga nigelad - teravad kivid motiveerisid 1-2 käiguga kiirust madalal hoidma ning Vietnami tehnikat säästma. Lõuna paiku võtsime kogemata vale tee ning sõitsime mööda ilusat asfaltteed, mida Google mapsis ei ole, 12 km vales suunas. Meid peatas Sanderi ratta purunenud tagalaager. Eemaldasime tagaratta ning viisime selle korras motikatega lähimasse remonditöökotta. Vähem kui 1,5 tunniga oli ka Sander taas enda ratta peal ja sõit jätkus. Õige tee oli aga jälle väga kehv ning kilomeetreid kogunes visalt. Mõningat muret tekitas võimalik tehniline probleem ning sellest tulenev oht ööseks džunglisse jääda ilma sobiva varustuse ja toiduta.

Raskeid olusid kompenseeris džungel mõlemal pool teed, võimas vihmametsa loodus ja tehniliselt nauditav sõit.

Viimased 30 km Viengthongi linna oli ideaalne asfalt ja saime masinatel lõõrid põhjagaasiga puhtaks teha. Ilm on siin juba troopiline ja pärast mägede vihmapäevi on see mõnus.

13. Jaanuar 2017

8. sõidupäev. Päev tõotas tulla lihtne nii sõitjatele kui tehnikale. Päev ei kujunenud lihtsaks tehnikale ja seetõttu ka mitte sõitjatele. Teeolud olid head - peamiselt tasase asfaltiga mägiteed ning päeva teises pooles liigagi igav maantee.

Janno ratta paagiga ilmnes juba hommikul üks halb ja üks hea uudis - halb oli see, et paak lekkis, hea uudis oli see, et eelmine paigatud koht pidas ning paaki oli tekkinud väike auk järgmises kohas. ...või ikka ei olnud see hea uudis...

Pärast 1-2 tundi sõitu kadus Oti rattal tagapidurite küljest üks fikseerimismutter ning selle tagajärjel kiilus tagapidur ratta kinni ning pidurisüsteem purunes. Abi saime enda osavatest kätest ja probleemile püsiva lahenduse tunnikene hiljem remonditöökojas.

Kuna Janno ratas lubas meil edasi liikuda siis otsustas enne õhtut streikima hakata Sanderi ratta mootor - täiskiirusega maanteel sõites tekkis mootorisse metalne klõbin ja mootori hääl muutus plärisevaks. 15 km enne sihtkohta jõudmist kukkus Oti ratta küljest ära mootori külge kinnitatud alumiiniumist kaitse, mis juba korra mägedes ära oli kukkunud ning rattal tuli kett maha. See pudenemine oli jorblile fataalne ning me ei viitsinud seda isegi teele otsima minna. Lähemal vaatlusel selgus, et kõver on ka tagaratta telg ning tagumine ketiratas "viskab". Selleks hetkeks oli väljas pimedaks läinud ning kahjuks ei ole meie ratastel testivõitjad laternad - lahenduseks otsisime seljakottidest välja pealambid ning kinnitasime need moblahoidjasse. Nendel masinatel ei ole ka tehasest tulles nii häid esitulesid olnud kui täna õhtul.

Vaikselt liikudes jõudis santlaager ühes tükis ja omadel ratastel Thakeki linna - ühel lekkis bensiini, teisel lonkas mootor ja kolmandal oli probleeme jõuülekandega. Hommikul saame linna mehaanikute juures Laose sisemajanduse kogutoodangut tõsta.

Ilm oli täna hea ja soe. Vihmaoht puudus ning aegajalt nägime päikest. Thakeki linn asub Mekongi jõe ääres ning teisel pool jõge särab Taimaa linn Nakon Phanom. Ilm on siin lõunamaiselt kuum ja toit on siin linnas hea. Juba on näha tänaval valgeid turiste ja mõnes kohas saab suhelda inglise keelt kasutades.

Siin Indovõrr, siin Laos. Järgmiste reportaažideni.

14. Jaanuar 2017

9. sõidupäev. Nagu juba õhtul selge oli siis päev algas remonditöökojas. Janno ratta paak võeti maha ning läks paagi liimimiseks siinmail kuulsa brändi EPO liimiga (mida on väidetavalt ka telekas reklaamitud!). Pärast seda kui Janno proovis töökojas mehaanikut juhendada muutus töökoda iseteenindustöökojaks ning meie mehaanik hakkas hoopis telefonis mängima. Ott ja Sander pidid seega otsima järgmise töökoja.

Paak sai hästi liimitud ning pärast liimi kuivamist sai masin kokku ja tööle. Sanderi rattal diagnoositi pärast pikki reguleerimiskatseid karburaatori vahetus ning see sai ka tehtud. Ratta mootor hakkas pärast seda taas kenasti käima. Oti masin sai lihtsalt diagnoosi - mootorist tuleva vibratsiooni kõrvaldamiseks peaks soojenduseks mootori lahti võtma ja siis selgub edasi mida ja mil määral remontida, remonti sellele diagnoosile ei järgnenud. Tagatelje kõverus pole probleemiks, masin sai Laose mehaanikute ning Indovõrri konsiiliumi heakskiidu teekonda jätkata.

Sõitma saime hakata pärastlõunal ning vaatamata kartustele 13 reedel masinatega toimunud sündmuste jätkumisele läks kõik kenasti - valimisime Thakekist Savannakheti sõitmiseks tee, mis kulges paralleelselt Mekongi jõega. Maastik oli totaalselt erinev võrreldes mägedega - pruuniks kuivanud riisipõllud ja lage tasane maa meenutas savanni põuaperioodil. See oli ka esimene päev kui oli oht päikesepõletust saada ning terve päeva vältel, sealhulgas ka t-särgi väel maanteel sõites, oli palav.

Homme on uus päev, uued väljakutsed ja uued võimalused. Siin Laos, siin Indovõrr. Järgmiste reportaažideni.

15. Jaanuar 2017

10. Sõidupäev

Parafraseerides J. Liivi sobib tänase sõidu iseloomistamiseks "Igav tee ja tühi väli". Arvestades Amparo, Kärdi ja Rita tervist viimastel päevadel siis oli tänane igavavõitu tee sõitmiseks täiesti meeltmööda ka juhtidele-mehaanikutele. Sanderi ratas käib pärast eilset karburaatorivahetust taas nagu "Antsu viiul". Janno ratas sai hommikul uued tagaamordid ning võib nüüd isegi kahest järjestikusest august läbi sõita ilma, et hüppaks külgsuunas maanteekraavi. Oti ratas küll tekitab sõites kõrgsageduslikku vibratsiooni, aga võib enda reedel paigaldatud läikivate uute piduritega vajadusel pidurdada nii, et maa on must. Meie vanaprouad pidasid vaatamata ealistele iseärasustele ning viimastel päevadel kimbutanud terviseprobleemidele 246 km sõidu kenasti vastu. Selle eest on nad ära teeninud homse õlivahetuse kvaliteetse Tai õliga (5 eurot) mitte odava Hiina õliga (4 eurot).

Kui nüüd tegelikult kõik ausalt ära rääkida siis tegelikult murdus Oti rattal, Kärdil, silindist väljuva leegitoru kinnitamise mõeldud tikkpolt, aga sellele järgnes ainult fakti konstanteerimine ning remondivajadust hetkel ei paista, leegitoru ise on kinni ja isegi kui see peaks lahti tulema siis liikumist see ei sega, leke tekitab vaid kõvasti lärmi.

Tee oli terves ulatuses täna asfalteeritud ja (löök)auke oli vähe ning neidki üksikutes lõikudes. Mõlemal pool sirget teed laius pruuniks kõrbenud põuaperioodi savanni meenutav maastik, roheliste puudega. Kõrbenud põldudel laisalt heina nosivad veised ning üksikud puude vilus lösutavad pühvlid. Küladest läbi sõites leidus teel siiski kanaperesid koos tibudega, veiseid, kitsi, talledega, krantse, sigu ja muid pudulojuseid. Koduloomadest rääkides võiks välja tuua olulise erinevuse Vietnami ja Laose vahel - kuna Vietnami liiklus on kümneid kordi intensiivsem siis paistab, et teeäärsetes külades elavate loomade genofondis on alles jäänud ainult need geenid, mis võimaldavad liikluses ellu jääda. Laose loomade käitumine seevastu on palju vähem alalhoidlik - tavaline on, et tee peale kooberdavad ette nii koerad, kitsed kui ka kanad. Lehmades rääkimata. Madalam liiklusintesiivus Laoses on võimaldanud järglasi saada ka loomadel, kelle ellujäämisoskus liikluses on oluliselt madalamal tasemel kui Vietnami koduloomadel.

Lõõskavas savannikuumuses põletava päikese all otsustasime kasutada juhust, et masinad hetkel ei lagune, ning põikasime sisse ühte teeäärsesse templisse, kust kuulsime valjuhääldist kellegi kõnet kostvat. Meie argliku piilumise peale kutsuti meid templisse lõunasöögilauda, kus kohalik kogukond veetis oma pühapäeva ning pidas parasjagu lõunat. Hetkega kanti meie ette erinevaid toite ning pakuti kõrvale pudelivett ning kooritud papaiat. Vürtsistest toitudest nokkisime veidi ning lasime pigem veel ja puuviljal hea maitsta. Olime seal budistlikus templis suur vaatamisväärsus ning saime kohe jutule külavanemaga, kes on Moskvas 6 aastat sillaehitusinseneriks õppinud. Pärast lõputut käte-jalgadega vestlemist 8 päeva jooksul Laoses oli vene keele rääkimine nagu emakeele rääkimine. Saime ülevaate templi- ning külaelust ning pärast ekskursiooni asusime taas teele. Härra kuulub tänasest ka Indovõrri fb gruppi.

Ilm oli palav ja päikeseline ning vähemalt kirjutaja sai enda kätele esimese päikesepõletuse. Siin Laos, siin Indovõrr, järgmiste reportaažideni.

16. Jaanuar 2017

11. sõidupäev.

Sõitsime täna Pakse linnast Kambodža piiri äärde Don Deti saarele Mekongi jõel ning tuleb välja, et siin on backpackerite paradiis - kahvanägusid jagub. Ilm oli väga palav ning kuuma oli isegi raskem taluda kui mägedes kimbutanud jahedust. Tee kirjelduseks sobib eelmise sõidupäeva kokkuvõte - pikad sirged, korralik asfalttee, kilomeetrid tulid kiiresti, kokku 164 km koos praamisõiduga.

Hommikul külastasime Pakse linna kõrval mäe otsas asuvat budistide templit, saime õnnistustseremoonia budda mungalt koos sinna juurde kuuluvate talismanidega ning ajasime kurjad vaimud eemale gongi lüües. Ott seda rituaali läbi ei teinud...

Tahaks öelda, et meie vanaprouad pidasid sõidu kenasti vastu ning ealisi iseärasusi ega kuumast tekkinud terviserikkeid vanaprouadel täna ei olnud. Kahjuks hakkas Oti ratta mootorist lekkima rohkem õli kui varem ning lõuna ajal diagnoosisime ka augu kütusepaagis! Huvitav, kas vigade tekkimine just Oti rattale oli juhus või seotud meie templikülastuse rituaalidega. Õnneks on veel järel EPO liimi ning paagiremontimise kompetentsid on olemas ja värskelt praktiseeritud. Võibolla ei lähe seda liimi tarviski kuna homme ootab ees keerukas piiriületamine...

Tuleb välja, et mootorratta Laosest Kambodžasse viimine ei ole lihtne. Kuigi Vietnami-Kambodža piiri ületamine koos Vietnami registris olevate ratastega on mõlemas suunas probleemivaba siis Laose piiriga on vastupidine lugu. Nüüdseks on info, et koos motikatega piiri ületamine on väga komplitseeritud ning meid tõenäoliselt saadetakse meid sealt tagasi või küsitakse ratta kahekordse hinna väärtuses altkäemaksu. Hullem variant on siis kui oled juba Laose piirivalvurite käest võtnud passi templi ning seega lõpetanud Laose viisa kehtivusee. Sel juhul oled eikellegimaal lõksus - Laosesse tagasi ei saa ning Kambodžasse ka ei pääse. Appi tuleb üks kohalik sell kes on valmis "teene tegema" ning ratta paarikümne dollariga ära ostma. Piiriületamine lõppeks sel juhul jalamehena... Eksisteerib ka võimalus, et piiriületus läheb hästi ning saame austate meestena üle piiri sõita.

Teine variant on kasutada kohalikku transporditeenust - maksad kokkulepitud summa dollareid, annad ratta kohalike kätte, kes viivad selle paadiga mööda Mekongi üle piiri, ületad ise piiri jalgsi-bussiga ning saad uuesti ratta kätte Kambodžast ühe talu küünist. Sealt jätkad juba sõitu Kambodžas.

Mõtteid täna õhtul meil jagub ning plaanid on ka olemas, sellest juba loodetavasti homses sõidupäeva ülevaates..

Siin Laos, siin Indovõrr, järgmiste reportaažideni.

17. Jaanuar 2017

12. Sõidupäev

Laose-Kambodža piiri ületamise plaan oli tänase päeva kõige olulisem teema. Pidasime õhtul nõu nii omakeskis kui ka külas erinevate inimestega rääkides. Saime pakkumisi rattad kohalikele ärikatele müüa (100 USD/tk, kui masin on heas korras). Kuulasime maad usaldusväärsete alternatiivvõimaluste kohta ning otsustasime, et rattad anname ühe kohaliku ettevõtja kätte, maksame talle kokkulepitud summa ning astume ise külast koos seljakotiga paati ning maismaal juba bussi. Meie makstud rahaga korraldatakse rataste smuugeldamine üle piiri - paaditransport, vajalikud altkäemaksud piiril ning erinevate osapoolte kasumid. Risk eksisteeris, aga otsus tundus õige.

Sõitsime rattad hommikul kell 9 kohaliku ettevõtja Mo, kes on ka tulevane tulevane saare omanik, maja hoovi, pärast maksime raha ning saime juhised kust rattad Kambodžas kätte saame - bussipeatuses on tema restoran ning seal hoovis kuur, kuhu rattad peaksid olema meie saabumise ajaks jõudnud. Mo tegi meist veel telefoniga ühe foto, et edastada see enda koostööpartneritele teisele poole piiri.

Piiripunktis maksime erinevaid näomakse ning ületasime piiri suhteliselt valutult koos teiste turistidega. Nägime erinevaid kahtlaseid kujusid kes virvendasid erariietes piiritsoonis ning tundsid huvi, kas meil on bussipiletid olemas ning miks ühest meist koti küljes motokiiver ripub.

Pärast paaritunnist ootamist saabus Kambodža poolel meile vastu buss. Sõitsime tunnikese logu bussiga 90km/h mööda auklikku kruusa-asfaltteed ning olime Strung Tengi linnas. Bussisõidu ajal veendusime taaskord, et oma ratastega mööda neid riike liikuda on ainuõige otsus.

Bussist välja astudes asusime ootele ning mõtlesime, kust rattaid võiks otsida - minuti jooksul märkasime bussijaama servas asuva varjualuse all kenasti rivis meie kalleid vanaprouasid. Oli suur rõõm neid taas näha ning kõik nende vead olid hetkega unustatud ja andeks antud. Sidusime seljakotid taas rataste külge, tegime teistele turistidele ratastest ja avantüürist põgusa ülevaate ning sõitsime näod naerul linna öömaja otsima.

Hetkel oleme Strung Trengi linnas ja asume hommikul teele Siem Reapi poole... loomulikult juhul kui vanaprouadel on sama tuju.

Siin Kamodža, siin Indovõrr, järgmiste reportaažideni.

18. Jaanuar

13. Sõidupäev

Päevaplaan oli hea - teha kilomeetrite mõttes pikim päev ning sõita Siem Reapi. Olud soosisid seda - ilm oli selge, tee oli väga hea. Teele minek sujus hästi - saime hommikul linnast välja ning kilomeetripostid möödusid kiirelt. Ilm oli väga palav ja päike lõõskas, üldpilt oli sarnane Laosele. Raamatust loetud Kambodža suur metsaraie oli silmaga näha - teede ääres oli palju suuri lageraie lanke, mis võsastusid või olid juba raadatud.

Esimene tõrge tekkis kui Oti ratta paagis muutus tilkumine väljapritseks. Tsiteerides Otti: "Oma viga, ma teadsin juba üleile, et paak lekib".Leidsime lähimast külast ühe asjalikumat sorti mehaaniku, kes otsustas Oti ratta bensiinipaaki keevitama hakata. Olime küll alguses skeptilised, aga mees oli seda ka varem teinud - natukene ettevalmistustöid, paagi tühjakspõletamine, mõned leegilondid ja läks gaasipitsiga paagi jootmiseks/keevitamiseks. Ca 1,5-2 tunni pärast olime taas teel. Ajaplaan klappis endiselt - peaksime kohale jõudma napilt enne pimedat.

Kosutasime ennast teeäärsetest müügilettidest hangitud jaheda Coca-Cola, kookospähklite ning parimate banaanidega ja kütsime edasi sõita... 1 tund hiljem ilmnes, et kahjuks vales suunas. Jõudsime peaaegu Tai piirini kui selgus, et kaardi peal otsena tunduv tee nõudis ühest kohast 90-kraadist mahapööret. Tunnike kihutamist taas õige tee poole tagasi ning pimeduse saabudes olime läbinud napilt 60% vahemaast Siem Reapi. Seadistasime masinad ja juhid öörežiimi ning hakkasime võimaluste piires edasi sõitma. Ärge seda kodus järgi tehke!

Õnneks oli tee ilma löökaukudeta, aga aegajalt vedeles teel koormast pudenenud puuoksi. Kohtusime erinevate valgustuseta masinatega, millest kõige jubedamad olid palginotte vedavad motoblokid. Motoblokkide ainuke valgustus oli juhi peas olev otsmikulamp, aga neile tagantpoolt lähenedes tuli pimedusest eristada meist kolm korda aeglasemalt liikuvaid tumedaid palginotte. Jõudsime siiski ilma suuremate viperusteta kohale. Tegemist oli rekordpäevaga - 442 km ja 12,5 h teel. Lõunat süüa ei jõudnud, aga juhid võtsid päeva jooksul keskmiselt 2 banaani sajale. Amparo pidas sõidu kenasti vastu, Ritale (mootorisse?) tekkis päeva lõpuks uus huvitav metalne klõbin, Kärt teeb enesealgatuslikult pidevalt dünaamilist õlivahetust, aga kütust enam ei leki. Valisime ööbimiseks taskukohase 5* hotelli ning hotellitöötajate soovitusel parkisime rattad ööseks 5* hotelli fuajeesse, see oli päris kentsakas vaatepilt. Loodame, et Oti rattast tilkuv õli ei ole plaaditud põrandat jäädavalt rikkunud.

Nüüd jääme vähemalt 3 ööks Siem Reapi ja kilomeetreid koguneb rohkem kohalikel teedel-tänavatel. Võimalusel hoiame teid kursis siinsete avastuste ja seiklustega.

Siin Kambodža, siin Indovõrr, järgmiste reportaažideni.

19.-20. Jaanuar 2017

14. ja 15. (sõidu)päev Seim Reapis

Edasiliikumise vaatenurgast võib need päevad nimetada kasututeks kuna päeva lõpus oli nihe null. Kasulikku edasiliikumist seega ei toimunud. Sõitsime peamiselt Angkor Wati templite ümbruses ning linnas. Olulisematest sõiduintsidentidest võiks välja tuua teele hüpanud ahvi, kes oleks võinud selle mõtlematu teo tagajärjel alla jääda või Indovõrride ahelavarii põhjustada. Kõik lõppes siiski hästi nii Indovõrri ja kui ka ahvi jaoks ning ahv saab edasi elada oma mõnusat ahvielu turistidelt saadud saia nosides.

Viisime oma vanaprouad õlivahetusse ja ning korralisse hooldusesse. Sel korral tuli küll hooldusvälp 600 km tavalise 300 km asemel, aga tõenäoliselt sai viimane kord sisse ka Tais toodetud "longlife" õli nii, et probleemi ei tohiks olla. Pisiremondist ei tulnud kahjuks midagi välja sest vanaproua Rita väike tiks mootoris osutus probleemiks väntvõlli-kolvigrupis. Tagajärjeks mootori võtmine algosadeks.

Remondipäeva veetsime tuk-tuki tagaistmel templeid väisates ning ananassi-mangodieedil. Nimetatud puuviljad on siin väga magusad ning taskukohased ka kõige turistirikkamates piirkondades. Tuk-tuki mehed on siin tõelised asjapulgad, nende kaudu saab kõike tellida. Tavaliselt saab ka tellides poole jagu petta.

Kõige olulisem nendest päevast on see, et Ott valmistub lennuki peale minemiseks ning oma reisi jätkamiseks meist eraldi. See tähendas ühtlasi ka seda, et Kärt sai viimase enne-müüki "good enough" remondi ja pesu. Turunduskampaania käigus pakuti masinat müüa kõigile meiega kohtunud inimestele ning linna hostelite seintele ilmusid Kärdi pildid koos selgitava lisavarustuse nimekirja ja hinnaga. Tehingu tegemine käis kartustele vaatamata üllatavalt lihtsalt ning ostjaks oli viimase remondimehaaniku vend. Kärt hakkab oma edasist elu elama Siem Reapis tuk-tuki vankrit vedades.

Janno ja Sander jätkavad oma reisi endiselt ratastel (loodetavasti saab "pisiremondist" ikka asja) lõuna suunas.

Siin Kambodža, siin Indovõrr, järgmiste reportaažideni

21. Jaanuar 2017

16. sõidupäev

Päev algas remonditöökojas, Sanderi ratta mootor oli kokku lapitud, Janno ratas oli endiselt laiali - keti ja ketirataste vahetusel ilmnes, et tagarummu sees on laagrid ringi käinud ning jupid taga. Kuna Kambodžas on Vietnami ratta varuosi vähe saada siis treiti tagarummu sisse uued puksid, mille sisse paigaldati uued laagrid.

Masin sai korda pärastlõunaks ning läksime uuesti liikvele - eesmärgiks oli öömajale jäämine Battambangi linnas. Sel päeval puudus seltskonnast tehnikadirektor-sanitaarspetsialist Ott, kes asus samal hommikul teele Bangkoki poole. Nüüdsest peame tehnikaküsimused oma peakestega lahendama ning söögikohtade hügieeninõuetele vastavus on ka meie hinnata... läheb raskeks.

Planeeritud teekond ei olnud küll väga pikk, 170 km, aga kiirus tuli madalal hoida kuna Sanderi ratta mootor vajas sissetöötamist. Kiire sõiduga oleks mootor võinud üle kuumeneda ning kinni joosta. Nõnda me seal tiksusime - kiirus kuni 50 km/h. Tee oli konkurentsitult kõige igavam millel seikluse jooksul sõitnud oleme - väga pikad sirged ning täiesti tasane reljeef. Tee ääres laiusid riisipõllud ning kuna siin piirkonnas (Siem Reapi ja Battambangi vahel) on korralikud niisutussüsteemid, siis saab siinsetelt põldudelt vähemalt 2 saaki aastas. Parasjagu oli mõningatel põldudel koristusperiood ning teel liikus muuhulgas ka endast suuremaid riisikombaine vedavaid veokaid.

Ilm oli palav ning uni kippus sõidu ajal kangesti peale tulema. Lenksus magamise vältimiseks pidime ennast aegajalt pausidel turgutama jaheda vee ja kookospähkliga. Tänu veidi aeglasemale sõidutempole ja hilisele liikumahakkamisele jõudsime Battambangi pimedas, viimased 40 km möödusid paksus teetolmus, mis segunes ohtra diiselveokate heitgaasiseguga.

Linnas õnnestus saada ka uusi antropoloogilisi elamusi, nimelt sattusime pärast õhtusööki kohalikule tänavapeole - kaetud olid lauad, pidulikes riietes inimesed kuulasid kontserti. Nagu mõni minut hiljem selgus siis saime ka sellest peost osa - kohe suruti meile pihku külmad õlled ning kutsuti kohaliku live-popmuusika saatel disko-tantsujalga keerutama. Inimesed olid väga sõbralikud - pidevalt pakuti meile külma õlut, grillitud kana ning kõik tahtsid meiega klaase kokku lüüa. Rahva hulgas leidus mitmeid inimesi, kes oskasid inglise keelt ning saime teada, et uhke kontsert-pidu on korraldatud pensionile läinud õpetajate auks. Kummaline oli muuhulgas ka see, et lava ees õõtsusid lisaks lastele vaid kohalikud keskealised mehed ning naised istusid viisakalt toolidel, mitte ei sügelenud tantsida.

Laval esinejad roteerusid ning erinevad artistid meenutasid Kambodža vasteid sellistele Eesti muusikalistele rühmitustele nagu näiteks Click OK ja Üllar Jörberg. Lisa sinna meisugustele kahvanägudele inisemisena kõlav Kambodža keel ja korralik heli ülevõimendus ning hakkab juba mingi ettekujutus tekkima. Õnneks sai pidu enne südaööd läbi ja pärast mitmeid vestlusi pöördusime hotelli tagasi, kõrvakuulmine oli ka õnneks alles.

Edasine teekond viib meid Sihanoukville suunas, aga kõigepealt üks puhkepäev Battambangis.

Siin Kambodža, siin Indovõrr, järgmiste reportaažideni.

Remondistatistika seisuga 21-01-2017:

Amparo:

1) tagahargi remont, 2 eurot, 30 minutit

2) paagi remont, kahel korral 11 eurot, 5 eurot, 4h+2h

3) uued tagaamordid, 25 eurot, 30 minutit

4) tagasilla remont koos ketikomplektiga, 48 eurot, 4h

Kokku remondi hind: 92 eurot

Rikkeid teel: 1

Pukseeritud või jala käidud kilomeetreid: 0

Seisuaeg rikete tõttu kokku: 11h

Kärt:

1) summuti vahetus, 16 eurot, 30 minutit

2) purunenud ketikaitse remont teel (2x), keevitus, 2 eurot, 1h+30min

3) purunenud pidurite remont, 8 eurot, 2h

3) paagi remont, 15 eurot, 2 tundi

4) müügieelne remont, 21 eurot, 4 tundi

Kokku remondi hind: 62 eurot

Rikkeid teel: 4

Pukseeritud või jala käidud kilomeetreid: 0

Seisuaeg rikete tõttu kokku: 10h

Rita:

1) kinnijooksnud mootori remont, klappide vahetus, 11 eurot, 1,5h

2) purunenud tagarattalaager, 5 eurot, 2 h

3) karburaatori ja õhupuhasti vahetus, küünla vahetus, 22 eurot, 2h

4) mootori kapitaalremont, 70 eurot, 8 tundi

Kokku remondi hind: 108 eurot

Rikkeid teel: 3

Pukseeritud või jala käidud kilomeetreid: 1 km 

Seisuaeg rikete tõttu kokku: 13,5h

23. Jaanuar 2017

18. sõidupäev. 23.01.2017

Päev algas hästi - juhid olid vormis ja masinad ei olnud seisupäeva jooksul katki läinud. Sihtkoht - Krong Khemara Phoumin linn, 270 km.

Sõita oli väga mõnus - puhanuna tundusid teed mõnusamad ning lõõskava päikese eest pakkus varju õhuke pilvekiht. Esimesed 40 km hingasime maanteel busside ja veokate heitgaase, seejärel keerasime peateelt maha ning liiklus muutus rahulikumaks.

Seejärel lõppes asfalt ja juhtidel olid näod naerul - pärast viimaseid igavaid asfaldipäevi sai jälle aukude ja lompide vahel põigelda ning mõnusalt savivärvi teel julguse piires kiirust arendada. Kohati tekkis Dakari ralli tunne - kihutad mööda tolmust sirget teed, aegajalt tõused istmelt püsti, et mõni hüpe maha suruda.

Tee muutus järjest huvitavamaks kuni järgi jäi vaid kitsas rada, mudamülgaste ja kraavidega. Kohati ei olnud pea kohal taevast - puuoksad ulatusid sel metsarajal katma kogu teed. Aegajalt tuli ette võtta mõne oja või väikse jõe ületus. Vanaprouad käitusid hästi ja tegelesid peamiselt oma põhitegevuse ehk sõitmisega ning kõrvaltegevuseks ühtegi riket ei tekitanud. Ainult armatuur kippus rohkem nagisema. Mõlema ratta amordid said parajaid obadusi ning keegi saab tõenäoliselt lähitulevikus nii Amparol kui Rital neid veel vahetada.

Põnev tee koos ühe pisikese eksimuse ja ühe vajaliku ümbersõiduga tähendas seda, et oma algselt plaanitud sihtkohta me täna ei jõudnud. Kuigi meil oli juba 30 grammine krõpsupakk ning 2 banaani varutud, et vajadusel džunglisse ööbima jääda siis poolel teel leidsime küla nimega អេង ស៊ី លក់ទឹកក្រឡុក និងភេសជ្ជៈគ្រប់មុខ. Möllisime ennast küla parimasse võõrastemajja sisse ning tegelesime vajalike hooldusprotseduuridega juhtidele ja vanaprouadele. Paljud meist on tundnud aegajalt tülgastust nende tüütute turistilõksude vastu, kus pidevalt keegi proovib sulle midagi müüa või sind enda kõrtsi sööma meelitada.

Selles osas läks meil täna väga hästi - kõik on 100% kohalikele standarditele vastav, ei ühtegi turisti, pasta-restorani ega mango-shake' müüjat. Süüa saab žestikuleerides teeäärsest tolmusest kõrtsist, kus vist on ka veeühendus olemas, turul näed autentset kohalikku prügilasu, linna parimas (ainsas) külalistemajas voodilinu ei ole, selle eest on olemas juustused padjad ja tekk. Vannitoas tuleb kraanist pruuni värvi jahe vesi kuni see otsa saab (umbes 1 minuti jooksul - samal aja jooksul kui pruun värv hakkab veest kaduma), õnneks on keegi lasknud suurde tünni juba varu valmis ning see ei haisegi ja võimaldab mõnusalt ennast puhtaks pesta.

Meie oleme siin siiralt väga rahul. Laoses karastatuna tunneme taas rõõmu, et ei pea enam taluma neid nõmedalt mugavaid linnahotelle oma hommikubufee ja basseinibaariga ning mõnuleme oma seiklusehõnguses hotellitoas.

Igaljuhul soovitame kõigil, kellele on kunagi olnud vastumeelsus turistilõksude vastu, reisida linna nimega អេង ស៊ី លក់ទឹកក្រឡុក និងភេសជ្ជៈគ្រប់មុខ. Aga soovitan kiirustada - hetkel käivad teetööd ning kui siia tuleb asfalttee siis juba aasta-paari pärast võib olla juba koha autentsus kadumas

Homme hommikul asume taas teele uute seikluste poole ning ootame kõiki kaasa elama.

Siin អេង ស៊ី លក់ទឹកក្រឡុក និងភេសជ្ជៈគ្រប់មុខ, siin Kambodža, siin Indovõrr. Järgmiste reportaažideni.

24. Jaanuar 2017

19. sõidupäev 24.01.2017

Päev algas juhtidele nuudlisupi ja vanaprouadele ketiõli pakkumisega. Mõlemad läksid hästi kaubaks. Edasi liikusime taaskord mööda tolmust ja auklikku saviteed Kardemonimägedesse. Eesmärk - jõuda õhtuks peaaegu mere äärde Koh Kongi linna või võimalusel ka sealt edasi.

Tee oli taaskord väga mõnus ning igav ei hakanud, pori ja jõgede ületusi ette ei tulnud, aga see eest palju punast saviteetolmu, ohtralt auke ning vihmadest tekitatud rööpaid järskudel mägedel.

Vanaprouadel oli hea sõidutuju ja lõunaks jõudsime Osoami nimelisse külla Kardemonimägedes. Küla piirneb suure järvega, mis on kõigest kaks aastat vana. Nimelt rajati kaks aastat tagasi sinna jõepaisud ning ehitati kaskaadina mööda jõge allapool paiknevad hüdroelektrijaamad. Vaatepilt on natuke sürreaalne, aga samas ka väga huvitav - järve ülespaisutamise tulemusel kerkivad järvest paiguti suured puud ning ühe koha pealt lõppeb tee vette. Samas on juba paarisaja meetri kauguselt näha kuidas tee uuesti järvest välja tuleb ning tee asukohta on võimalik tuletada veest välja ulatuvate elektripostide rivi järgi. Kohalikud on järvest aga palju kasu lõiganud ning järve ümber on näha palju ananassi-, pipra- ja banaaniistandusi. Iga hüti juures on bensiini jõul töötav pump, mis järvest vett ammutab.

Võtsime külas asuvas ökoturismi farmis lõunat, kuulasime peremehe juttu tema tegemistest, lobisesime veidi seal bungalotes peatuvate turistidega ning asusime kerge kahetsustundega teele. Kahetsustunne selle tõttu, et kant tundus väga mõnus selleks, et seal paar päeva veeta ning ringi uidata, aga samas oli päev veel noor ja võimalus ohtralt mõnusaid kilomeetreid neelata tundus ka väga ahvatlev. See oli meie algne plaan ja selle juurde ka jäime.

Umbes 20 km pärast Osoami juhtus see, mida olime oodanud alates esimesest sõidupäevast, aga mille toimumise koht ja aeg oli senini ebaselge - Hanoist kaasa võetud värske õhk otsustas Amparo tagarehvist lahkuda ning Indovõrri kivistele mägiteedele seisma jätta. Ju siis olid vanaprouadel teistsugused plaanid...

Enne kui Indovõrri mehaanikud jõudsid hakata ellu viima plaani Amparo tagaratta eemaldusest ning selle viimisest Rita pakiraamil lähimasse külla remontimiseks jõudis juba tekkida uus plaan - möödasõitva kastika peatamine. 5 minutit hiljem pärast ohtrat kehakeeles ning paberi ja pliiatsi abil vestlemist oli Amparo Ford Rangeri kastis koos oma juhiga ning asus teele tagasi mäe otsa, et leida purunenud rehvile asendus. Kui nüüd võib kellelegi tunduda, et see võis ohtlik olla siis ärge muretsege - ohutus ennekõike! Sellest põhimõttes tulenevalt oli Amparo esiosa fikseeritud auto külge kastis leidunud internetikaabliga ning tagumine osa fikseeritud tavapäevadel seljakotti pakiraamil hoidvate koormakinnituspaeltega. Nagu kirjeldusest aru võis saada siis oli koorma kinnitamisega kõik kõige paremas korras ning kastikas koos koormaga võis tunda ennast mägiteedele nii nagu ta ennast seal tundma peab.

Päeva lõpuks oli Indovõrr taas tagasi Osoami külas ning remondistatistika taas segi paisatud - pukseeritud kilomeetrite osas on Amparo kindel liider tulemusega 23 km. Loodame, et paremusjärjestus ja hetkeskoor säilib seikluse lõpuni.

Päeva lõpuks distants 114 km, edasi liigutud kasulik teepikkus 50 km.

Siin Kambodža, siin Indovõrr, järgmiste reportaažideni.

25. Jaanuar 2017

20. džunglisõidupäev, 25.01.2017

Nii nagu te eelmisest sõidupäeva kokkuvõttest lugesite siis Indovõrr lõpetas päeva Osoami külas mitteplaneeritud remondipeatusega. Kuna Indovõrri juhtidele Osoami küla ning selles leiduvad inimesed meeldisid ja sama meelt tundusid olevat ka vanaprouad siis otsustasime sinna jääda.

Küla ise oli väga algeline - mõned hütid, istandused ja lihtne elu. Ümberringi loodus ja džungel.

Majutus oli sel korral soodne - 3 dollarit inimese kohta bungalos. Kui varasemalt on juttu olnud interneti kohta erinevates kolkakülades siis sel korral seda küsimust ei olnud. Internet sinna ei levinud, majutuse wifist rääkimata. Elekter ka probleeme ei valmistanud kuna seda sai 2 tundi ööpäevas õhtul kella kuuest kaheksani. Bungalos oli akende asemel olemas kaks luuki, lisaventilatsioon läbi katuseviilu all puuduva seina ning põranda tuulutus oli ka täitsa omal kohal. Väikste asjade põrandale asetamist ega pillamist ei saanud endale lubada kuna mündid või võtmed võisid lipsata põrandalaudade vahelt läbi õue. Söögivalikus oli hommiku-, lõuna- ja õhtusöök, midagi valima ei pidanud, köögist hõigati kui laud sai kaetud. Toit oli üks lihtsamaid, aga samas ka parimaid, mida reisil saanud oleme. Hoovis olid olemas ka tualetid, isegi potid olid olemas, mis olid kuidagi paigaldatud killustikupõrandale. Pesta sai hoovis kopsiku abil või hoovi ulatuvas paisjärves koos perarahva ja külalastega kümmeldes. Järve vesi oli väga puhas ning ülisoe. Kokkuvõttes eluolu ilma mugavusteta, aga täiesi mõnus - nagu oleks Eestis kellegi suvilas kuumal augustikuul külas. Õhtuti istusid üksikud farmis peatunud rändurid koos pere- ja külarahvaga aias lõkke ääres ning lobisesid õlle kõrvale maast ja ilmast.

Sõidupäev viis meid sel korral koos privaatgiidiga džunglisse. Pärast 10 kilomeetrit motikatega džungliradadel ukerdamist saime kõndida mõned kilomeetrid mööda metsaradasid ning jõudsime väiksel mägijõel asuva joa juurde. Juga iseenesest maailma parimate hulka ei kuulu - kõrgus ehk 20-30 meetrit, aga olles seal kolmekesi keset tihedat metsa ning ujudes joa all asuvas väikses veekogus soojas puhtas vees oli ülimõnus. Kes hindavad erinevatesse puhastesse veekogudesse sissekukkumist mõistavad situatsiooni mõnusust. Giidi seljakotist välja tulnud meile kaasa küpsetatud korralik lõunasöök pani i-le punkti.

Vanaprouad pidasid päeva kenast vastu kui välja jätta seik, et Amparo paak sai sajatuste saatel endale peale uue liimipaiga, et peatada järgmine kütuseleke. Lisaks ei saa maha salata fakti, et tagarehvi sisekummi vahetusel ilmnesid 3 katkist kodarat, mis tuli samuti asendada. Lisaks värskendasid remondistatistikat ka Amparo remonditud suunatuli ja esituli. Nüüd peaks Amparo juba Ritale ka rahalises kategoorias tugevalt kandadel sõkkuma.

Päeva läbitud teepikkus 40 km, nihe 0 km.

Siin Kambodža, siin Indovõrr, järgmiste reportaažideni.

26. Jaanuar 2017

21. sõidupäev, 26.01.2016

Tehnika oli taas sõiduvalmis ja strateegia paigas - hoida mägiteedel optimaalset kiirust ning säästa rehve. Optimistliku eesmärgina oli sõitma asumise hetkeks välja käidud ei rohkem ega vähem kui Sihanoukville linn.

Kuna puhkepäev mõjub väga hästi juhtide sõiduentusiasmile siis vähemkivistel lõikudel tagasi ei hoitud ning taas toideti ohtralt Dakari ralli pisikut. Punasel saviteel kihutades on üks pluss veel - õhtuks saab endale kena päevitusejume peale. Kahjuks see jume küll dushi all käies kehalt kaob ning kandub üle dushinurga plaatidele. Savipäevituse alt tuleb seejärel taas välja 30-50 faktoriga päikesekreemi poolt kaitstud talviselt valge nahk.

Saime esiteks 50-70 km vahelduvas seisukorras olevat kruusateed, peale seda 30-40 km mägedesse hüdroelektrijaamade teenindamiseks ehitatud betoonteed ning seejärel Koh Kongi linnast alates pidid Amparo ja Rita näitama enda oskusi põhjagaasiga mööda siledat asfalti kihutades. Sel korral õnneks ei saa asfalti osa igavaks tituleerida kuna teele jagus piisavalt mägesid ning kurve. Alles ca 70 km enne Sihanoukville linna muutus tee maanteedžungliks - kaherealisel teel pidevalt kolm rida ning tulesid vilgutavad bussid, rekkad ja sõiduautod, kellele hierarhias madalamal astmel asuvad mootorrattad peavad vajadusel alati teed andma.

Vanaprouade südamed tiksusid kenasti ning vaatamata pidevale põhjagaasiga kupatamisele lõunamaises kuumuses infarktiohtu ei ilmnenud. GPS fikseeris ära ka vanaprouade kiirusrekordi - 82 km/h. Rital erilisi tujusid ei täheldanud, aga teatud hetkedel ilmutas Amparo soovi saada endale uus sidur - saime siiski kompromissile ning vanaprouale antud lubadus Sihanoukvilles saada pesu ning ehk ka kütusepaagile uus värv peale võimaldasid Indovõrril enne pimedat jõuda peolinna Sihanoukvillesse. Leppisime kokku, et ehk lükkame siduri vahetuse edasi vähemalt seni kuni uus Amparo omanik on temaga saanud mõned sajad kilomeetrid mõnusalt sõita. Loodame, et kokkulepe jääb pidama ning remondiedetabel muutumatuks.

Päeva lõpuks läbitud 337 kilomeetrit ajaga 9 tundi ja 20 minutit. Hea päev nii tehnikale kui juhtidele. Suurim pluss päeva lõpus oli see, et vaatamata pikale sõidupäevale me pimedas sõitma ei pidanud. Nii pikki päevi sõites ja tulles mägedest alla on väga lahe näha looduse ja ümbruskonna muutumist väga lühikese aja jooksul - sel korras siis ühe päevaga perifeeria džunglist valgustatud peopealinna.

Sihanoukvilles on plaan teha vanaprouadele müügieelne ettevalmistus ning hakata neile otsima uusi seiklejaid, kes sooviks nendega veeta mõnusaid sõidupäevi ja üllatusi pakkuvaid remondipäevi.

Siin Kambodža, siin Indovõrr, järgmiste reportaažideni.

31. Jaanuar 2017

Head Indovõrri sõbrad,

teatame rõõmu ja kurbusega, et mootorrataste (kobar)müük õnnestus ootamatult hästi (Amparo paagi värv oli õnneks selleks hetkeks juba kuiv) ning vanaprouad sõidavad mõne aja pärast tagasi enda kodumaale koos oma uute saklastest seiklejatega. Kui läheb hästi siis jäävad vanaprouadele alles ka nende senised nimed ning Rita ja Amparo saavad endiselt pakkuda mõnusaid sõidupäevi ja üllatusi täis remondipäevi.

Hetkel lööme müügist saadud rahasid läbi Koh Rong Samloem saarel rannas päeval jahedat jooki rüübates ning öösel soojas merevees helendavat planktoni uudistades.

Täname kõiki kaasaelajaid - teie like'dest, klikkidest ja kommentaaridest saime inspiratsiooni enda ümber iga päev rohkemat märgata ning vajadusel ka unetundide arvelt reportaaže ja foto-videotöötlust teha.

Rohkem sõidupäevakokkuvõtteid ilmumas ei ole, aga võimalusel postitame täiendatud statistkat ja ehk ka foto-videomaterjali.

Siin Kambodža, siin Indovõrr











Eelmine
Andalee // Mexico

Vastused puuduvad

Email again: